Kuulub alla. Otseselt seotud Reimani .

Leonid Arbusow. "Grundriss der Geschichte...". Esimest korda ilmus 1889, siis 1892, 1907, 1918 ja veel hiljemgi.

Ülesehitus: on baltisakslaste üks menukamaid üldkäsitlusi, täiesti nende vaatekohast ka kirjutatud. Alustab lühikese ülevaatega Baltikumi esiajast, ent tegelik ajalugu algab tema jaoks ikkagi koos ristisõdijate tulekuga. Teos lõppeb üldjoontes 1795. aastaga, mil saabus kohalik "ajaloo lõpp" ehk kõik Balti provintsid ühendati Venemaaga. Edaspidi samuti suhteliselt kokkuvõtlikult, lühidalt ja vist ka ettevaatlikult.

• Hinnang vallutusele ja ristiusustamisele on muidugi täiesti positiivne, sakslased tõid siia kultuuri, ristiusu ja rajasid baltisakslaste kodumaa. Piiskop Albert on ses mõttes peakangelane, kes pidi seda ränka tööd tegema (Reimangi mainib Alberti puhul, et too oli sakslastele suur kangelane, ent eestlastele tõi vaid vaeva ja viletsust). Eestlasi vaatleb vaid põgusalt, nii palju kui nendega olulisemaid lahinguid oli.

• V-L kokkuvarisemine on Arbusowi jaoks suur õnnetus, sest nii kaotasid bs-d oma iseseisvuse. Samas peab seda ka üsna paratamatuks, sest luterlus, sisevastuolud jms olid V-L sisemiselt tuksi keeranud, seega on ta seisukohad siin suhteliselt sarnased Reimani omadega, ka reetmiskahtlust on maininud, eriti Tartu piiskopi puhul.

• Vene alla minek ja venestus. Vene alla minekut alustab kiidulauluga sellest, kui hästi bs-tel nüüd pärast rasket ja ebaõiglast Rootsi aja lõppu minema hakkas. Lõpuks saadi tagasi omavalitsus, mida pold Liivi sõjast saadik, saadi oma asju hästi korraldada jne; seega igati positiivne (muidugi ka see, et Vene tsaarile tuligi ju mett mokale määrida, mistõttu Reiman oma tööd ka avaldada ei saanud). Talurite kohta ütleb seda, et ega nende elu nüüd nii halb ka ei olnud, kui Merkel jt "romantikud-humanistid" väidavad, elu ju püsis sees, eraomand oli, tööots olemas, mis seal ikka liialt viriseda! Seega pareerib enese teadmata ka Reimani kriitikat, et see oli eestlaste jaoks kõige süngem aeg üldse (kuni 1816/19 muidugi).
  • Venestust peab aga halvaks nähtuseks, nagu Reimangi, kuid leiab, et ehkki see halvendas veidi baltisakslaste haridusolusid ja kultuurielu (ent mainib seda siiski vaid seoses haridusega), sai sellest suuremat kahju hoopis keskvalitsus, sest need bs-d, kes vene keelt ei osanud, läksid tööle välismaale ning nii jäi Vene riik ilma ustavatest ja haritud alamatest.

• Põlisrahvas on Arbusowil mainitud vaid seoses vallutuse, paari mässu ja agraarpoliitikaga, ehk pole eraldi vaatlusobjekt, see on puhtalt baltisakslaste ajalugu ning eestlastel kui talunässidel sinna asja pole (näiteks üks huvitav termin muinasaegse Otepää linnuse kohta: ein grosses Bauernburg).